Kui elada pikka aega ühes kohas ja minna kindlatel kellaaegdael välja, nt hommikul kooli või tööle, siis pikapeale kujunevad välja kindlad inimesed, keda alati näeb. Ma mäletan, et kui ma veel koolis käisin ja trammiga kooli sõitsin, olid igal hommikul trammis kaks vanameest. Teise tundemärke ma ei mäleta, aga üks köhatas iga natukese aja järel väga imelikult ja ma kutsusin teda khmkhmkhm-vanameheks. (tegelikult see ei kõlanud päris nii, aga ma ei leidnud sobivat tähekombinatsiooni :)) Ja kui käia kindlates kohtades söömas, siis varsti avastad, et seal käivad ka teised kindlad inimesed. Püsikliendid.
Aga siis meeldib mulle minna mõnikord hoopis uude kohta. Kuhu kunagi varem pole sattunud. Minna mingisse kohta teist teed. Näha inimesi, kes seal elavad. Kes kogu aeg seda teed mööda tööle või poodi lähevad. Minna hoopis uude kohvikusse. Ja näha seal selle koha inimesi - mõned on ju ka kindlasti juhuslikud, aga teised on alalised käijad. Hoopis teistmoodi seltskonnad.
Jah, mulle meeldib tohutult inimesi vaadata. Eriti siis, kui need on võõrad ja keegi mind ei tunne ja ma ei pea suhtlema, vaid saan ainult jälgida. Vaadata välimust ja käitumist ja olemust ja omavahelist käitumist. Ja arvamus kujuneb mul väga kiiresti välja.
Korjasin täna väikese kimbu lilli ja hiljem nägin, et kimbu küljes oli üks veider tõugu moodi asi, üks tundmatu putukas ja kaks ämblikku. :O Ei usu, et need õnneämblikud olid. Putukaüleküllastus. Liiga väiksel alal liiga palju putukaid. Aga suve nimel olen valmis sellega leppima. Seni kuni ükski herilane minu arbuusi sööma ei tule. Siis ma sekkun otsustavalt ja põgenen ja jätan ta arbuusist külmalt ilma.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment