maasikamuusika

Nii naljakas, et mõni plaat ja mõned laulud seostuvad mingite konkreetsete möödunud perioodidega, konkreetse ajaga. Ja kuulamine toob tollase seisundi, mõtted ja emotsioonid tagasi. Kuulasin täna üht plaati, mille tegin eelmise aasta suvel, siis kui hakkasin Tartust ära kolima ja olin õnnetu ja pakkisin ja tahtsin sinna jääda. Ja kõik see on minu ja nende laulude sisse jäänud. Ma nagu oleks ikka veel oma Tartu toas, kus akna taga oli puumaja ja kask ja kus ma aknalaual hommikupäikeses võileibu sõin.
Täna on terve päeva olnud hall ja vihmane, aga ma käisin ikka väljas, sain märjaks, aga õhutasin ennast. Tõin ka väikese tüki arbuusi. hommikul avaldasin murelit. Pesin poole pesuvirnast ära, iseenesest oleks kohe teise poole ka otsa pesnud, aga kütet ju pole ja kõik kuivab nii aeglaselt.
Hakkasin jälle Wikmani poisse lugema. Krossi stiil häirib mind tohutult, aga õnneks saan ma raamatus tegevustikule keskenduda ja silma kinni pigistada selliste "kaunite" sõnade koha peal nagu muiul, nippima, are, hilpama, heppama ja nii edasi ja nii edasi. Mõne kirjaniku puhul ei häiri mitte ükski sõna. Või vähemalt peaaegu. Unt. Kivirähk (ema häirib koppima). Vonnegut.
Mu pea valutab ja olen uimane. Nagu oleks hilisõhtu, selline tunne on kuidagi.
Kapis on šokolaadijäätist, aga need šokolaaditükid on maitsetud ja väga ebamugava kujuga, sellised suured liistakad. ei tulnud kuidagi poes meelde, mis oli see šokolaaditükkidega šokolaadijäätis, mis mulle maitses.
las kallab... tatatatatatatatata silmapiir :D