Käisin täna korraks oma lapsepõlves. Mis oli Nõukogude aja lõpus. Ja täna esimene lapsepõlve hetk oli balti jaama tunnelis, kus üks mees mängis balalaikat. Sellist kurba ja ilusat lugu. Hakkasin juba rahakotti otsima, sest olin täiesti nostalgia mõju all, ja tahtsin tema pillikotti raha panna. Aga koti sain kätte alles tunnelilõpus ja siis ei hakanud enam tagasi tulema. Mulle meeldivad tohutult tänavamuusikud, aga Eestis on neid nii vähe. Lühikeses jalas ja selles tunnelis, aga ainult mõnikord.
Aga lapsepõlve läksin pärast uuesti. See oli Balti Jaama turuhoones. Kõikjal oli vene keel. Letis olevad asjad olid väga 80ndad. Ja kookidel sellised nimed nagu Mora pea ja Kaštan. Ja tordid! Tort Kiiev, selline kehastunud 80ndate tort, kreemi paksult, puistatud üle pähklipuruga, peal kreemiroosid ja väiksed beseekaunistused ja šokolaadi kaunistused. ühesõnaga täpselt selline tort, mida poest saada oli. Uhketest tänapäevatortidest polnud juttugi. Ja siis lätakad rullbiskviidid. Ja kommikarbid (kes teab, kui kaua riiulis seisnud) ja valik vene ja ukraina komme (paberid luitunud kohati)Aga ülilahedad. Nt ühe nimi oli Tormilind. ja üks oli Varenka.
Suur naeratus.
Ja hästi suur naeratus mõeldes sellele, kui mõnus on istuda pehmel rohul ja süüa arbuusi. Ja pingil šnelli tiigi kohal ja süüa mureleid ja pilduda kive igas suunas. Paari aasta pärast on seal murelisalu.
Postituse pealkiri on minu kunagine arusaamine filmistuudio nimest Sojuz Multfilm. Väga loogiline minu meelest. Uus multikas on telekas, sest filmistuudiol sai uus multfilm.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment