trillerilleraa

minu blogisse ei saa pilte panna. Mina vähemalt ei saa kuidagi. Mul oli just nii tore pildike varuks.
tahaks randa minna ja päikese käes mingit mõttetut raamatut lugeda. Mõte peab ju puhkama, sest ta tegi ka mitu kuud oma bakat.
Tahaks mõnusaid filme vaadata, aga millegipärast ma ei jõua kuidagi kaugemale sellest tahtest, sest mul on kodus järjekorras palju filme, mida ma juba kuude kaupa pole vaadata jõudnud.
Viinamarjad olid vastikud. Arbuus on liiga kallis. Murelid olid maitsetud. Mul ei ole oma aeda. Mu aknalaud ei ole nii suur, et seal mugavalt istuda ja süüa ja välja vaadata. Mu rõdu kõrval on peda ühika koridor, kus inimesed käivad ja alati on mul tunne, et keegi vahib mind katuselt. paar päeva tagasi vahtis mind kajakas.
kaubamajas ütles üks väiksemat sorti tüdruk teisele: Ma muudan end brüneteerides targemaks.
No mina olen siis juba loomulikult tark. Mõnus.
Ja raamatupoes ütles üks neiu teistele: Mats Traat on KIRJANIK! (ei tea, kes (mis) siis?)