kiiks kääks

Nägin täna unes, et tulin Vabaduse väljaku juurest tunnelist välja ja tunneli ääres istus Jaan Tätte, piip suus, mängis kitarri ja laulis.
Viimasel ajal on moes kirjutada oma kiiksudest :) Ma hakkasin ka mõtlema, et mis minu kiiksud on.
No näiteks: Ma olen muidu jumala lohakas. Võin vabalt tõusta köögist sööömast ja jätta tule põlema ja nõud lauale ja raamatu lahti ja minna tuppa ja unustada kõik ära. Aga samas mulle ei meeldi, kui nt kapi pealses raamatuvirnas on üks raamat viltu. Või televiisorikate on valesti. Või kardin on jäänud kinni nt kaseoksa või radika taha. Siis ma tõusen kasvõi voodist kohe üles ja panen selle korda.
Siis kunagi olid mul mõned raamatud, mille juurde lugemise juurde tuli süüa mingit kindlat asja. Üks raamat oli "Tuti ei heida meelt", selle juurde käis greip. Siis Mihkel Muti "Näärivana", mille juurde käis mesi ja "Pikkjalg isa" juurde valge šokolaad.
Lauatelefoniga rääkides pean ma alati kas joonistama või lihtsalt kritseldama või raamatuid lükkama või tapeeti kiskuma. Annelinnas oli meil selline õhumullikestega tapeet ja kui me ära kolisime, olin ma telefoni ümbert kõik mullikesed ära kiskunud.
Ma ei taha süüa midagi, mille kehtivusaeg on üle. Või lõpeb samal päeval. Samas võin vabalt süüa pesemata puuvilju.
Mulle ei meeldi absoluutselt helistada. Isegi infotelefonile. Mõnikord panen isegi julgustuseks muusika mängima. Ainult oma sõpradele helistan vabalt.

praegu mul rohkem meelde ei tule, aga kui tuleb, siis täiendan :)