tondid

Väiksena kartsin ma meeletult üksi kodus olla. Aga kui ma haige olin, siis paratamatult tuli päeval üksinda jääda. Ükskõik kummas toas ma olin, tundus mulle, et teises toas käib keegi. Ja et kohe jookseb see keegi minu juurde. Ja ma pigistasin silmad kinni ja tegin nagu magaks, et seda keegit ära petta. Tollal ei olnud telekast kogupäevast programmi, nii et telekat ma vaadata ei saanud. Raadiol ei olnud tihti patareisid (kui oli, siis ma kuulasin täiskasvanute saateid, poliitikast ja ühiskonnast ja nii edasi - Valve Kirsipuu hääl meeldis mulle väga. Ja Endel Lippmaa ja Marju Lauristini hääled läksid ikka sassi, sest need olid sarnased) CD-mängijat siis ka ei olnud, ainult kassettmakk. Aga kassetil pidi pooli vahetama, ja üks pool kestis kõigest 22 minutit. Ja makk oli kontaktis voodist veidi eemal. Nii et ma pidin üles tõusma iga 22 minuti järel. Ja mul oli muidugi kinnisidee, et kohe kui ma tõusen, tormab see keegi teisest toast välja ja saab mu kätte. Aga vaikuses olla oli veel jubedam. Ja siis kui kassett lõppes, hüppasin ma voodist välja, panin meeletult kiirelt teise poole, tormasin voodisse tagasi ja tõmbasin teki üle pea. Hullumeelne! Ja siis ma mäletan, kuidas ma vaatasin telekast mingit sarja, ja seal jäi naine üksi koju ja ma mõtlesin, et kuidas ta küll julgeb. Mina kartsin iga nurka, et seal taga varjab end keegi.
Öösid ma ei sallinud väiksena üldse, kuna ma teadsin, et Uus-Meremaal on sellal päev, kui meil öö, mõtlesin ma välja geniaalse plaani: alati kui meil algab öö, tuleb sõita Uus-Meremaale ja sealse öö alates siis tagasi. Nii, et alati oleks päev ja valge.
Nojah, peaks mainima, et ma usun endiselt tonte. Natuke. Aga üksi kodus võin nüüd juba olla küll. :)