Ei tunne ennast üldse koduselt selles hallis ja vihmases ja jahedas kliimas! Tahan tagasi päikese ja helesinise mere juurde! :) Tegelikult on vahelduseks siiski tore, kui saad aru, mida ümbritsevad inimesed räägivad ja ise suudad ka ennast mõistetavaks teha. Meie itaalia keel piirdus selliste väljenditega nagu "palun", "tänan", "hästi", "tere", "nägemist", "klaas punast/valget veini, palun". Vestluse arendamise jaoks paraku piiratud. :)
Aga ma ei salli seda, et tuleb jälle paksemad sügise- ja talveriided välja otsida ja suveasjad kapi tahanurka tõsta. Et väljas on vaja jakki ja salli ja pikki pükse. Et toas on nii külm, et peab olema kampsuniga (see vist meie korteri süü). Nüüd ma hakkan elama järgmise suveni. Kuigi ma armastan ka väga nt kirjude sügislehtedega parke ja tihedaid lumesadusid ja kevade värskust, olen ma täielikult, üleni ja ainult suveinimene. Lihtsalt nii on.
Kuulan Itaalia rahvamuusikat ja vaatan oma pilte.
Ja siis avastasin, et mul on niii palju filme vaatamisjärjekorras: Suurlinna tuled, Maasikavälu, Hullumeelsus, Paris, je t'aime. Rääkimata Minu onust ja Annast. Peaks varuma veidi sööki ja siis mõnusalt filme vaatama, ilmad on selleks juba igati sobivad. :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Kui tohib, siis ma vaataks seda "Paris, je t'aime" filmi millalgi sinuga koos...? Kunagi tõmbasin selle, aga juhtus, et itaaliakeelse pealelugemisega. Ning tuli sest loobuda.
Tere ka:)
Nägemist! :)
Post a Comment