:)

Aeg lendab. Minu meelest võiks suvi olla sama pikk kui kogu ülejäänud aasta. Muidu on küll nii, et muudkui ootad suve ja lõpuks see siis tulebki ja siis on järsku läbi. Tagantjärgi vaadates tundub, et polegi nagu midagi teinud, kuigi tegelikult ju olen.

Aga igatahes ma lihtsalt jumaldan
ärgata hommikul selle peale, et päike paistab aknast sisse, tõusta, teha aken lahti ja näha täiesti sinist taevast, panna selga õhuke kleit ja minna alla, seista aias paljajalu murul, mis on nagu pehme vaip, röstida hommikusöögiks leibu, teha kohvi, lõigata arbuusi ja süüa hommikusööki aias, tunda, kuidas päike paistab näole, süüa põõsast vaarikaid ja musti sõstraid, lamada aias ja lugeda raamatut, kuulata kuidas linnud laulavad, võtta pudel vett ja minna jalgrattaga pikale sõidule, näha lillestatud valgeid maju ja viljapõlde ja aedu ja parke, silla pealt vette minna, sõita kodupoole mööda õhtupäikest täis tänavat, arbuus rattakorvis, aias õhtust süüa, taevast vaadata ja elada nii, et kogu aeg on soe ja vaba.

Ja koguda hetki, kus on tunne, et my heart will break my ribs if I hold this in.
Näiteks kui sa istud kohvikus nurgalauas ja vaatad parki ja tiiki, kui viini kohvikus tuuakse sulle sacheri kook vahukoorega, kui istud veneetsias kanali ääres ja vesi loksub vastu kive ja õhk on täis veelõhna ja taevas on helesinine, kui jalutad mere ääres ja päike on alles kõrgel taevas ja lained on suured ja vesi on soe ja päikesest kuldne, kui kaua muret teinud probleem laheneb, kui täiesti võõras inimene naeratab, kui tee ääres kasvavad suured roosid