aga võibolla oligi nii

Eile mere äärde jõudes lendas mu plaan kividel raamatut lugeda vastu taevast, kuna ilmnenud oli metsik udu ja lisaks lasi üks tüüp keset muruplatsi rakette. See oli pehmelt öeldes imelik. Kui ma käsipuu juures jalanõusid vahetasin, siis kuulsin, kuidas selja taga olevast seltskonnast keegi kommenteeris, et "Võibolla tal on sünnipäev ja ta on üksik vend". See ettekujutus inimesest, kes tuleb oma sünnipäeval üksi mere äärde rakette laskma ajas nii naerma ja tegi terveks õhtuks hea tuju. :)

See on lõputu kohvijoomine....

Miks mulle meeldib lavastus "Lõputu kohvijoomine"?
Võibolla sellepärast, et ma ise armastan kohvikutes istuda? Võibolla sellepärast, et ma joon ise hea meelega kohvi? Võibolla sellepärast, et mulle meeldivad Kõivu tekstid? Võibolla sellepärast, et mulle meeldib Pedajas lavastajana? Võibolla sellepärast, et mul endal oli kunagi ka selline idee, küll filmi oma,kus üks mees istub kohvikus ja tema ümber vahelduvad ajad? Võibolla sellepärast, et tekkinud kohvikuatmosfäär oli väga tugev ja eriline? Võibolla sellepärast, et mulle meeldivad sellised mängud ajaga? Võibolla sellepärast, et mulle meeldib, kui laval on näitlejad paralleelselt eri tekstide ja tegevustega? Võibolla sellepärast, et kõik näitlejad olid väga head? Võibolla sellepärast, et see pani mõtlema, oli naljakas, kurb ja eluline? Võibolla sellepärast, et see oli ühtaegu realistlik ja samas muinasjutuline? Võibolla sellepärast, et see oli asi Eestist ja meie loost? Võibolla kõik need asjad kokku?

seotud eelviimase postitusega

... ja vahel on nii, et sõidad Amsterdami ja istud lennujaamas ja kuulad eelmisel õhtul mp3 mängijasse laetud laule ja ühes on muuhulgas sellised sõnad "weekend en Amsterdam..."