väga lahe tantsutund :)

Käisime laupäeval vaatamas Kivirähki "Uljast neitsit". Kuna teisipäeval oli "Ubu" ja neljapäeval "Syrrealistid", tahtsin, et etenduste vahele jääks vähemalt üks päev, muidu söövad nad üksteist ära (sõna otseses mõttes, muidugi. Algul mõtlesime, et ei osta piletit ette, kuna ilma ei teadnud, aga lõpuks läksin siis ikkagi reedel ostma Piletilevist ja sain teada, et laupäevane etendus on välja müüdud. Oleks jäänud veel pühapäevane, kuhu pileteid oli, aga kuna teater algab Laulasmaal kell 20 ja kestab 1,5 tundi, on tagasisõiduks ainult üks võimalus, kella 22ne marsa, mis pühapäeval ei käi. Niisiis mõtlesime, et sõidame ikkagi laupäeval ja teeme haledat nägu ja äkki ei saadeta tagasi. Aga siis tekkisid ikkagi kahtlused, ilm läks pilve, piletit ei ole, äkki ei saa tagasi etc. Marsa tuli ette ja läks kohe inimesi täis, viimased jäid lausa seisma. Siis me ikka otsustasime poolt ja vastu kuni lõpuks läks see marsa minema. loomulikult tekkis mul siis kohutav tahtmine ikkagi sõita. Järgmine marsa aga pidi alles tunni aja pärast tulema. Siis helistasime Harjumaa liinidesse. kell oli 17.45. Saime teada, et neilt läheb Balti jaamast kaks bussi, kella 18ne otse sinna Laulasmaa Spa juurde ja 18.30 Lohusallu, kust oleks pidand jala tulema. Tundus, et esimesele ei jõua ja teine on mõttetu. Läksime juba trammipeatusse, et koju sõita. Aga siis oli ikkagi nii kahju, et mõtlesin, et sõidabe ikkagi Balti jaama ja kui ei saa, siis sealt koju. Balti jaamas nägime, et ees on buss, mis sõidab spa juurde. Kell oli 10 min 18 läbi ja oh rõõmu, see oligi see otse minev buss, mis oli hiljaks jäänud. Saime peale. sõit oli väga ilus, põllud ja heinamaad ja avarus ja taevas oli läinud selgeks ja päike tuli välja. Jõudsime ilusti kohale. Piletimüügi leti juures tuli välja, et pileteid on vabalt, ainult 175 asemel 200 kr. Neid müüdi küll nii palju, kui vähegi tahtjaid oli, sest lisatoole ja pinke muudkui toodi juurde. Etendus oli väga mõnus. Ainult, oleks ehk pidanud esireas istuma. mul on selline asi, et ma ei taha eriti mingeid peaderidu enda ja etenduse vahele, tahan vahetult seda, mis on laval. Siis saab minna selle sisse. Aga me istusime neljandas reas, kuna see oli esimene kõrgendusega rida ja esimene seljatoega. Minu taga oli üks tüdruk, kes terve etenduse aja rullis oma kava kokku ja lahti, krõbistas ja ütles naljade peale "Misasja!" ja üle vahekäigu mingi tädi, kes ütles kaks korda suht kõva häälega "Viktooria (üks tegelane) peab ikka ülikooli minema!" Aga publik oli muidu heas tujus, naeris varmalt kõiki nalju ja tõusis lõpus püsti. Mina tõusin ka, peamiselt Everi pärast. Ta oli tõesti hiilgevormis ja see oli täiesti täiesti tema roll. Vana naismereröövel. Siis jooksime marsa peatust otsima. Oli öeldud, et see on parklas, jooksime valesse, kaugemasse parklasse ja otsisime, lõpuks helistasime ja saime teada, et hoopis sealtsamast spa hoovist läheb. Jooksime tagasi. Ootasime. Ma juba mõtlesin, et tuleb ööseks Lohusallu minna, spas ööbida või võõraste inimeste auto peale ennast võtta paluda. Lõpuks ikka tuli marsa ja saime ilusti koju.

Nagu ütleb Bokonon: Peculiar travel suggestions are dancing lessons from God.

kiiks kääks

Nägin täna unes, et tulin Vabaduse väljaku juurest tunnelist välja ja tunneli ääres istus Jaan Tätte, piip suus, mängis kitarri ja laulis.
Viimasel ajal on moes kirjutada oma kiiksudest :) Ma hakkasin ka mõtlema, et mis minu kiiksud on.
No näiteks: Ma olen muidu jumala lohakas. Võin vabalt tõusta köögist sööömast ja jätta tule põlema ja nõud lauale ja raamatu lahti ja minna tuppa ja unustada kõik ära. Aga samas mulle ei meeldi, kui nt kapi pealses raamatuvirnas on üks raamat viltu. Või televiisorikate on valesti. Või kardin on jäänud kinni nt kaseoksa või radika taha. Siis ma tõusen kasvõi voodist kohe üles ja panen selle korda.
Siis kunagi olid mul mõned raamatud, mille juurde lugemise juurde tuli süüa mingit kindlat asja. Üks raamat oli "Tuti ei heida meelt", selle juurde käis greip. Siis Mihkel Muti "Näärivana", mille juurde käis mesi ja "Pikkjalg isa" juurde valge šokolaad.
Lauatelefoniga rääkides pean ma alati kas joonistama või lihtsalt kritseldama või raamatuid lükkama või tapeeti kiskuma. Annelinnas oli meil selline õhumullikestega tapeet ja kui me ära kolisime, olin ma telefoni ümbert kõik mullikesed ära kiskunud.
Ma ei taha süüa midagi, mille kehtivusaeg on üle. Või lõpeb samal päeval. Samas võin vabalt süüa pesemata puuvilju.
Mulle ei meeldi absoluutselt helistada. Isegi infotelefonile. Mõnikord panen isegi julgustuseks muusika mängima. Ainult oma sõpradele helistan vabalt.

praegu mul rohkem meelde ei tule, aga kui tuleb, siis täiendan :)

Hei tuul

Siin seitsmendal korrusel on vähegi tuulisema ilmaga selline tunne, nagu oleks tohutu torm. Väljast kostab undamist, vihinat, kahinat ja ma mõtlen, et täna välja minna ei saagi, aga kui lähen, siis selgub, et maapinnal on kõik 10x nõrgem. Täna ka.
Homme pean veel poodi minema ja mõned asjad ostma. Imelik - enne reisi hakkad mõtlema, et üks väike asi on puudu, ja siis muudkui tuleb neid asju juurde, mida ei ole, aga mida tingimata on vaja, nii et poodi tuleb minna ikka pika nimekirjaga. Ja ma ei tea, mis riideid sinna võtta. Prantsusmaale võtsin õhuksed riided, mõtlesin, et mai keskel on ju kindlasti soe aga ehhee! Vastupidi. Nüüd on kindlasti sama lugu. Võtan suveseelikud ja lõpuks kannan pikki pükse, kampsunit ja jakki. Jahe juuli, peaks mainima. Esitan tellimuse soojale mereveele, kuumale päikesele ja pehmele õhule.

Nüüd ma ütlen küll tuulele seda, et Hei tuul vana punnsuu mis passid siin pealt
käi kus kurat või kuu (Dagö muidugi)

here comes the summer sun

Üritasin täna natuke päevitada. Tundsin ennast, nagu oleks esimeste soojade mai päevadega randa läinud, kuidagi out of place. Ehkki tegelikult on ju juuli keskpaik ja selleks ajaks olen ma tavaliselt juba mitu korda ujumas käinud. See aasta mitte. Vaatasin ka veetemperatuure: oh õudu, Paralepas 17 kraadi, Pirital 15. Mina olen täielik vee-inimene. Kalade tähtkuju avaldub siin väga selgelt. Ma ju tean, et keegi ei saa ilma veeta olla, aga minu puhul on see veel süvendunud. Ma pean kogu aeg veega kokku puutuma - alustades vee joomisest, vannis ja duši all käimisest ujumise ja vee ääres jalutamiseni. Teinekord on mul tunne, et mu nahk on janus ja peab kohe vett saama. Olen kala!
Lugesin just läbi "Breakfast at Tiffany's". Uskumatu, kui vähe olen ma viimasel ajal uusi raamatuid lugenud. Mina olen üks neist, kes loeb lemmikuid muudkui uuesti ja uuesti. No ja muidugi, siis on mul lemmikautorid, kelle raamatud ma püüan kõik läbi lugeda, nagu Unt, Kivirähk, Gailit, Vonnegut. Praegu ongi Vonneguti lühijutukogu pooleli. Üldiselt meeldivad mulle ikkagi rohkem romaanid. Lühijuttudega on nii, et need lõppevad just siis, kui ma olen ennast sisse lugenud, kui ma tean, kes need tegelased on ja mida nad tahavad ja milles asi on. Siis on korraga kõik.

Üks naljakas lugu meenus just: Olin Virus raamatupoes leti juures ja siis üks väiksem prillidega poiss küsis müüjalt, et kas teil on "Eragoni" uus osa? Müüja siis küsis, et "Ahah, see "Vanem", jah?" sest teise osa nimi on "Vanem". Mille peale poiss ütles, et "Ei, just see uuem."
Väga armas.

vat nii on need lood ja laulud

Kogu Kambja

Mul tuli meelde veel üks naljakas lugu. Käisin paar aastat tagasi Vanemuises "Meistrit ja Margaritat" vaatamas. Seda lavastust käisid tihti vaatamas koolid. Ja sellel etendusel oli ka mingi 8. (?) klass. Ja vaheajal minu taga toimus kahe poisi vahel selline dialoog:
Üks poiss näitas teisele mingit tüdrukut, keda mina ei näinud ja ütles:
"Vaata seda tüdrukut! Ma arvan, et meil võib täitsa midagi tulla."
Teine küsis: "Aga kuidas sa siis sellest supersuudlejast lahti saad?"
Esimene: "Supersuudleja võib ju olla, aga kui midagi muud pole... Meil võib täitsa midagi tulla, kuigi kogu Kambja on sellele vastu!"

:D :D

bussijuhid on naljakad

Mulle tuli meelde üks juhtum esimese kursuse ajast. Sõitsin bussiga Tartust Tallinnasse. Oli reede ja buss oli inimesi täis. Bussijuht oli üks vanamees, aga sõitis väga kiiresti, igatahes palju kiiremini kui nii mõnedki bussijuhid (oma 5(6) aastase sõidukogemusega oskan võrrelda). Ja ühel hetkel käis suur pauk ja buss pidurdas. Läksin koos teistega välja ja nägin, et buss oli mingile teel vedelevale teravale asjale otsa sõitnud ja bussi tagumine ratas oli lõhki. Tõime kõik oma asjad bussist välja. Minul siis veel mobiiltelefoni ei olnud ja nagu selgus, bussijuhil ka mitte. Bussijuht oli ikka täielik flegmaatik. Võttis ühe reisija mobiili ja helistas tehnoabisse või kuskile. Rääkis väga rahulikult. Siis kuulsin sellist dialoogi reisija ja bussijuhi vahel:
Reisija: Aga mis siis nüüd saab?
Bussijuht: No eks nad saadavad masina... Ma ei tea, kas nad ikka võtsid nüüd selle numbri...
R: Kas bussi parandama või meile vastu?
B: No ikka teile vastu.
R: Kas varsti saadavad?
B: Ei usu...
:D :D

Ja täna poes rääkis üks mees mobiili: olgu kole, aga siis huvitav ja kole.
Ma olen kindel, et ta rääkis naistest. ;)

tondid

Väiksena kartsin ma meeletult üksi kodus olla. Aga kui ma haige olin, siis paratamatult tuli päeval üksinda jääda. Ükskõik kummas toas ma olin, tundus mulle, et teises toas käib keegi. Ja et kohe jookseb see keegi minu juurde. Ja ma pigistasin silmad kinni ja tegin nagu magaks, et seda keegit ära petta. Tollal ei olnud telekast kogupäevast programmi, nii et telekat ma vaadata ei saanud. Raadiol ei olnud tihti patareisid (kui oli, siis ma kuulasin täiskasvanute saateid, poliitikast ja ühiskonnast ja nii edasi - Valve Kirsipuu hääl meeldis mulle väga. Ja Endel Lippmaa ja Marju Lauristini hääled läksid ikka sassi, sest need olid sarnased) CD-mängijat siis ka ei olnud, ainult kassettmakk. Aga kassetil pidi pooli vahetama, ja üks pool kestis kõigest 22 minutit. Ja makk oli kontaktis voodist veidi eemal. Nii et ma pidin üles tõusma iga 22 minuti järel. Ja mul oli muidugi kinnisidee, et kohe kui ma tõusen, tormab see keegi teisest toast välja ja saab mu kätte. Aga vaikuses olla oli veel jubedam. Ja siis kui kassett lõppes, hüppasin ma voodist välja, panin meeletult kiirelt teise poole, tormasin voodisse tagasi ja tõmbasin teki üle pea. Hullumeelne! Ja siis ma mäletan, kuidas ma vaatasin telekast mingit sarja, ja seal jäi naine üksi koju ja ma mõtlesin, et kuidas ta küll julgeb. Mina kartsin iga nurka, et seal taga varjab end keegi.
Öösid ma ei sallinud väiksena üldse, kuna ma teadsin, et Uus-Meremaal on sellal päev, kui meil öö, mõtlesin ma välja geniaalse plaani: alati kui meil algab öö, tuleb sõita Uus-Meremaale ja sealse öö alates siis tagasi. Nii, et alati oleks päev ja valge.
Nojah, peaks mainima, et ma usun endiselt tonte. Natuke. Aga üksi kodus võin nüüd juba olla küll. :)

šämps elizee

Käisin just reisifirmas, ja sealne reisikorraldaja rääkis hotellist, mis asub sellises kohas. hmm. Ja siis ta küsis, mis linna me Capril tahaksime minna. :O Capri on ju saar ja seal on küll eraldi osa, Anacapri, aga need ei ole mingid eraldi linnad!
Ja samas on tööpakkumiste juures esitatud nõuded nii kõrged?
paradoks

nägin unes taavit ja tambetit unes

Täna ma nägin und väga huvitavalt, nimelt ma jutustasin unes inimestele, mida ma olin unes näinud. Unereaalsus oli siis nagu päris reaalsus, ja ma rääkisin oma unedest. Rääkisin unenägusid mingile seltskonnale, kus olid Kairi ja superstaari Taavi ja veel mõned, keda ma ei mäleta. Ühe unenäoga oli seotud Tambet Tuisk, kes oli unes tulnud minu kõrval trepist alla, aga ma ei näinud teda, ja rääkisn temast valjusti oma emale. ja teises unenäos oli superstaari Taavi, ja siis ma ütlesingi Taavile, et olen teda unes näinud. Väga tore uni oli.
Ja eile oli laulupidu ka lihtsalt kümnest üksteist. Ilm läks nii ilusaks, ja eriti eriline oli seista viimaste ühendkooride laulude ajal nii ees kui võimalik, soe päike, kerge tuul, ilusad laulud, tuhanded inimesed, laulupeo tuli, suvi, vabadus. Laulsin ikka kaasa ka viimaseid laule. Ja kahju oli, kui pidu lõppes. Kõik head asjad lõppevad nii äkki.

Sõin kaks suhkruvatti! Muidu ju kunagi ei saa suhkruvatti, ainult sellistel üritustel või laatadel või vabaõhukohtades (loomaaias?) Tahaks loomaaeda!

Täpselt täpselt täpselt