Täna kaks aastat tagasi suri Mati Unt... Ma mäletan siiani nii täpselt, kuidas me olime Sadamateatri juures ja mu telefon helises ja helistajaks oli Agni, kes küsis mult Undi esimeste lavastuste kohta ja ütles, et Unt suri umbes tund aega tagasi. Ja kuidas ma läksin mingisse kuuri ja mul ei tulnud meelde muud, kui et ta alustas mingite luulelavastustega ja siis helistasin emale ja Elole ja pärast helistasid mulle Kairi ja Laukus.
Tegelikult ei ole seda tühja kohta, mis Undist nii teatrisse kui üldse eesti kultuuri jäi, ju keegi täitnud. Ja mina tunnen tast siiani väga puudust. Tema lavastustest, kirjutistest, tema isikust. Vahel kui ma näen kedagi tänaval, kes eemalt paistab tema moodi, on esimene mõte ikka, et näe, Unt tuleb.
Ma ei saanud täna minna Voorele, mis oli nõme, sest sinna ei vii mingi transport. Aga surnuaias ma käisin ikka ja viisin roosi.
Ja raamatuid loen jälle ja jälle ja jälle. Ja imetlen ja naeran ja naudin.
vat sulle kala!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment