Jõudsime eile oma reisilt tagasi ja praegu on nii imelik tunne. Olin selle nädalaga sealse ümbruse ja toa ja vaadetega juba nii harjunud. Esimest korda olime kogu aja ühes hotellis, seni oleme käinud ringreisidel, kus iga päev on eri linnas. Aga nüüd oli see hotell saanud nii koduseks. Rääkimata sellest, et me saime juhuslikult supersuper toa koos supersupersuper rõduga, kust paistsid nii meri, Napoli laht, Vesuuv kui Capri.
Pühapäeval jõudsime kohale ja esialgu oli ilm tõeliselt ilus, esmaspäeval lausa 32 kraadi, aga siis tabas meid torm! Metsik tuul, äike ja vihm ja järmisel päeval plaks! 22 kraadi ja pilves. Ühesõnaga, isegi jahedam kui Eesti suveilm. Aga viimastel päevadel hakkas asi õnneks paranema, pilved kadusid ja ilm muutus jälle itaalialikumaks. Vahepealsetest jahedamatest päevadest oli kahju, oleks muidu rohkem oma imelisel rõdul olla saanud. Rõdud on ju minu grand passion. Ja see oli nii ütlemata suur ja kollane ja lisaks veel miljonivaatega :).
Ehkki sel reisil oli ka miinusekesi omajagu, jäävad need loomulikult plusside varju. Mäed, lilled, soe helesinine meri, valged majad...
Ohjah. Paraku oli aeg, nagu ikka, liiga lühike ja kõike-kõike näha ja meelde jätta ei saanud, aga üks suur kirev kogum kõigest on minu sees alles.
Eesti toidust tundsin küll puudust, nii hea on praegu süüa musta leiba ja vorsti. :)
Ja tagasitulekulendu kuulus ka ilmselt kogu mu elu kõige absurdsem ja naljakam nali: Istume lennukis ja stjuardess räägib seda tavalist sissejuhatavat juttu, et tervitame teid meie lennuki pardal ja siis: "Lennuki kapten Juri Gagarin ja kogu meeskond soovivad teile meeldivat lendu!"
Meil kõigil olid silmad-suud pärani. Gagarin? Gagarin! Kuid kosmosesse me seekord siiski ei lennanud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment